Teisipäeva õhtune Wertherisse jõudmine oli kuskil kella kuue paiku. Suurepärased muljed Bremenist tegid tuju heaks, aga ärevus kasvas, sest peredesse jõudmine ootas ees. Bussis läks lärm valjemaks ja eks igaüks mõtles, et kuidas küll hakkama saab. Ja kohal me olime, pool tundi oodatust varem, ja bussist välja minek võttis aega. Aga siis tuli äratundmine ja näe, Marko surub juba kätt ja Meelis tunti ära ja vaikselt hakkas asi paika minema. Merike Ja Rita nägid suures heameeles ka oma hotelli ära (kohe bussijaama kõrval). Ainult Eleri pere polnud veel kohal. Ja siis järsku oli plats puhas- tervitused vahetatud, kohvrid auto peal ja eestlased kadunud.
Kristi läks õpetaja Jörgi juurde Wertherisse ja mina sõitsin Andreaga Engesse, mõlemad olid õpetajate pered. Siin on valdavad eramajad, päris suured, mitmed toad. Andrea on saksa keele õpetaja ja tema abikaasa ühes teises gümnaasiumis midagi õppealajuhataja taolist. Peres on 4 last, kellest 2 täiskasvanut, noorim tütar oli parasjagu vahetusõpilaseks Tšiilis Santiagos.
Kristit võõrustav Jörg oli loodusainete õpetaja ja tegeles palju rahvusvaheliste projektidega, esmaspäeval pidi minema Slovakkiasse projekti ettevalmistavasse lähetusse. Jörg elas vanas päranduseks saadud suures muinsuskaitse all olevas majas.
No comments:
Post a Comment