Bielefeld

Bielefeld (www.bielefeld.de) asub Teutoburgi metsa läbiva maantee ääres ja selles linnas elab umbes 320000 elanikku.

Linna esmane mainimisaasta on 1214 ja Bielefeld kuulus samuti hansalinnade hulka.

Tänapäeval teatakse seda linna Dr Oetkeri toiduainetetööstuse järgi.

Olgugi, et mitte eriti suur linn, on siin metroo, millega sõitsime ka.
Linnast määda sõites paistab kaugele välja suur mäe otsas kõrguv Sparrenburgi  linnus.

Bielefeldis tegime läbi giidiga kesklinna tuuri. Vana raekoda on siiani töötav linnavalitsusena. Vanim kirik on Vanalinna Nikolai kirik, gooti stiilis. Kirikus asub Antverpenist pärit nikerdatud altar 250 figuuriga. 4 korda päevas kõlab kiriku tornist kellamäng 36 kellaga.

Suurim kirik on Uuslinna Maria kirik. See on gooti stiilis saalkirik, kus on 13 maaliga tiibaltar, mis pärineb umbes aastast 1400 ja on keskaegse saksa kunsti silmapaistev näide. 

Pipaarkoogivabrikus

Honig -und Lebkuchenfabrik Schulze  - vaata http://www.von-ravensberg.de/

Neljapäeva hommikul pärast esimest tundi sõitsime ise liinibussiga Borgholzhauseni, kus asub lähikonnas päris kuulus perefirmale kuuluv piparkoogivabrik. (Sel hommikul õnnestus mul ka valesti bussipeatusse juhatada, aga jõudsime ilusti.)

Vabrik ise oli üsna pisike, aga toodang uhke. Traditsioonilise retsepti ja parimate koostisainetega toodangut pakub firmamärk Schulze von Ravensberg. Peamajaon 1830.aastast säilinud muutumatuna.  Meie giidiks oli noormees, kelle isa on seal tegevdirektor ja kelle perekond juba kuuendat põlve vabrikus töötab. Täiesti uskumatu magusa ostuvõimalus avanes vabriku kõrval väikeses poes, kus tõesti kõik leidsid endale või perele koju kingitusi.

Kõigepealt anti kõigile sellised mütsid pähe enne vabrikusse minekut.

        Siin on näha meie sümpaatne giid ja lindil jooksevad präänikud, mis alles veel ainult taignarõngad.

Päris huvitav oli seda linditööd vaadata, lõpus pakiti valmistoodang ja kõik said midagi maitsta ka. Siiski enamus meist arvas, et väga tüütu on töötajatel ühte ja sama liigutust päevade kaupa teha.

Siin on juba uhked šokolaadiglasuuriga kaetud präänikud.

Piparkooke tehakse kõiksugu sündmusteks. Teisel korrusel oli terve südamekujuliste piparkookide saal, kus neid järjest kaunistati ja edasi kilesse pakiti. 

Hiljem poiss sai igasugust maiust osta ja seda me ka tegime.

Markol läks sisseostudeks käru vaja.

Kolmapäeval Wertheri Gümnaasiumis

Kolmapäev hakkas varakult pihta - tunnid algavad Wertheris 7.55. Kõik eestlased käisid koos oma saksa sõbraga tundides ja päev oli päris pikk. Mõni tund oli igav ja mõni huvitavam, vahepeal ei saanud üldse millestki aru. Aga õpilased on väga viisakad, tundides on kord majas ja tõstetakse aktiivselt kätt (aktiivsust arvestatakse koondhinde panekul). Koolis ei ole koolikella, osa tunde on paaristunnid. Klassiruumid on kasinalt sisustatud, vanad grafoprojetorid on kasutusel, midagi erilist me ruumides ei näe. Koolis on sööklas, kus vaheaegadel käib ka õppimine, pisut nagu ülikooli kohvikus. Kõik uksed on lukus ja õpetajatel on võtmekimp alati käepärast.

See pilt on tehtud kohe kooli jõudes saksa õpilastega ja paremal pool Frithjof Meissner, õppealajuhataja staatuses,  vastutab rahvusvaheliste projektide eest.

Õpetajad direktori vastuvõtul - keskel proua Markvardt, kes on just saanud kingituseks meie 12.kl. õpilase? kelle? siidisalli. Proua direktor on koolis väga hinnatud, seda kuulsime me hiljem mitmeid kordi, eriti koostöö tõttu lastevanematega.

Kooli õpetajate tuba kulgeb läbi kahe korruse ja hetkel on moment, kui kõik on tunnis. Vaheajal on siin rahvast palju ja õpilased õpetajate tuppa ei pääse. Nad koputavad uksele ja siis läheb keegi õpetajatest ust avama. Või siis ootavad ukse taga, kuni mõni õpetaja tuleb ja paluvad kedagi välja kutsuda.

Ringkäigul mööda koolimaja

Õpilastel ei ole raamatukogu. See on raamatuvara õpetajatele ja rohkem nagu pole vajagi.

Kooli peauks. Sisse minnes on kohe teadete tahvel, kus kõik selle päeva muutused ja vahetused kirjas.

Rattahoidla. Väga palju liigutakse jalgrattaga ja Mari-Liis sai ratta kooli sõitmiseks ja Kristi ka.

Eesti külaliste auks oli koridoris üleval Eesti lipp. 

Päeva lõpetasime õpetajate toas. Paremal õpetaja Andrea. 

 Kooli kodulehel oli ka uudis eestlaste viibimisest Wertheris

Austausch 2013-14

Besuch aus Estland

Eine 18-köpfige Schülergruppe unserer estnischen Partnerschule, dem Gymnasium Kanepi, besucht – begleitet von vier Lehrerinnen – das EGW vom 8. bis 12. Oktober 2013. Wir freuen uns sehr auf unsere Gäste!

Hier gibt es die notwendigen Informationen zum Download:

• Elternbrief zum Besuch der estnischen Gäste
• Besuchsprogramm für die estnischen Gäste in Werther

Werther - Guten Abend!

Teisipäeva õhtune Wertherisse jõudmine oli kuskil kella kuue paiku. Suurepärased muljed Bremenist tegid tuju heaks, aga ärevus kasvas, sest peredesse jõudmine ootas ees. Bussis läks lärm valjemaks ja eks igaüks mõtles, et kuidas küll hakkama saab. Ja kohal me olime, pool tundi oodatust varem, ja bussist välja minek võttis aega. Aga siis tuli äratundmine ja näe, Marko surub juba kätt ja Meelis tunti ära ja vaikselt hakkas asi paika minema. Merike Ja Rita nägid suures heameeles ka oma hotelli ära (kohe bussijaama kõrval). Ainult Eleri pere polnud veel kohal. Ja siis järsku oli plats puhas-  tervitused vahetatud, kohvrid auto peal ja eestlased kadunud.

Kristi läks õpetaja Jörgi juurde Wertherisse ja mina sõitsin Andreaga Engesse, mõlemad olid õpetajate pered. Siin on valdavad eramajad, päris suured, mitmed toad. Andrea on saksa keele õpetaja ja tema abikaasa ühes teises gümnaasiumis midagi õppealajuhataja taolist. Peres on 4 last, kellest 2 täiskasvanut, noorim tütar oli parasjagu vahetusõpilaseks Tšiilis Santiagos.

Kristit võõrustav Jörg oli loodusainete õpetaja ja tegeles palju rahvusvaheliste projektidega, esmaspäeval pidi minema Slovakkiasse projekti ettevalmistavasse lähetusse. Jörg elas vanas päranduseks saadud suures muinsuskaitse all olevas majas.

Bremenis

Ja siin me oleme!

8.oktoobri hommikul kell 5.05 sõitsime liinibussiga ilma viperusteta Tallinna lennujaama, sealt Ryanairi odavlennuga Bremenisse.

Bremenisse jõudsime saksa aja järgi 10.55.Saksamaa võttis meid väga hästi vastu, ilm oli soe ja ilus. Bussijuht Thomas leidis meid ilma viperusteta üles ja edasi 10 minutit sõitu kesklinna ning kohe alguses tund aega vaba aega. Igaüks läks oma suunas elamusi saama või shoppama.

Bremenis olid palmid, mida me esmakordselt otse Küprosel nägime.  See on siis meenutus meie esimesest reisist.


Aga mõned faktid:
Bremenis on 540 000 elanikku ja moodustab iseseisva liidumaa. Ajaloost peaks mainima seda, et 1260 a. sai Bremenist hansalinn.

Linna keskväljaku nimi on Marktplatz - turuplats- selle lähedal olevad hooned räägivad ajaloost ja imetledes raekoda ning keskplatsi võib mõelda, et see oli tüüpilise hansalinna moodi kaupmeeste keskus ja ja mis me näeme - kõige ehtsam turg on siin kohe väärikate vanade hoonete kõrval. Ja turg tähendab kauplemist juur- ja puuviljade ja lillede ja liha ja kalaga ja mis kõigega veel.




Sellelt turul leidsime mingid imelikud viljad,
mis osutusid värsketeks viigimarjadeks.
Polnud varem selliseid näinud.

Aga tagasi Marktplatzi - siin on veel mida imetleda. Koos raekojaga kuulub UNESCO pärandisse ka Rolandi kuju. Raekoda on keskajast säilinud imeilusa fassaadiga ja sõjast puutumata jäänud. Rolandi kuju on üle 600 aasta vana ja vabaduse ja kauplemisõiguse sümbol. Rolandi kuju ees oli valge klaver ja keegi mängis seal. See muusika, raekoda, mille kõrval kohe võimas St Petri kirik, tekibki selline turisti meeleolu. Sa oled kohal, kuskil kohas, on tunne, et ajalugu on siit läbi käinud ja rõõmustad, et oled siin ja just praegu.

 St. Petri Katedraal. Väga võimas, väga eriline varajases gooti stiilis kirik 13.sajandist araabia mõjuga. Kaks torni kõrguvad linna pilti ja selline kirik ei jäta küll kedagi ükskõikseks. Panime oma küünlad, hing rahul. Giid soovitas ka torni ronida 98 meetrit kõrgel, 265 trepiastet ja poisid käisid üleval ära.

Katedraali kõrval oli armas aed Bibelgarten: piiblis olevat nimetatud üle 120 taime ja umbes 60 on siin aias olemas, silt juuures, kust sa nad piiblist leiad. Kes ei usu, piibliraamatud olid ka kohe saadaval ja vaata üle.

Bremenist Wertherisse

Tegelikult on täna juba kolmas päev Saksamaal, aga ma olen jutuga ikka veel Bremenis, mis jättis meile unustamatu mulje ja soovi tagasi tulla, sest nii palju jäi nägemata ja mõndagi oleks tahtnud veel rahulikult üle vaadata.

Nagu näiteks Böttcherstrasse, omapärane kitsas 1920 aastast säilinud tänav, 110 m pikk, nagu neid ootamatult Tallinna vanalinnaski võib leida. Seal on armsaid suveniiri ja kunstipoode, muuseumid, baarid, nurgatagused restoranid. Kunagine kohvikaupmees tahtis ühendusteed otse Marktplatzilt alla Weseri jõe äärde.

 Kuskil keskpaigas on väidetavalt Robinson Crusoe (D.Defoe) maja ja miks ka mitte, kui Londonis on Scherlock Holmesi maja. Ja ameerikalikku on siit tänavalt veelgi näha, sest hansalinn ju, kuhu kaugele kõik kaupmehed rändasid või kust tulid.

Kõik vaatavad üles - seal on parajasti vahetumas stseenid ameeriklaste tulekust Euroopasse.

Böttcherstrasse- selline kuldne pannoo üsna tänava alguses

Lõpuks ometi siis kõige tähtsam - Bremeni linna moosekandid - Bremen Stadtmusikanten. Siin on näha tänaval koht, kus mündi eest saab kuulata, kuidas eesel, koer, kass ja kukk ikka veel seal linna tänavate all tegutsevad.

                                                                                  

  Giid seletas, et peab minema moosekantide kuju juurde, kahe käega eesli jalgadest kinni võtma ja midagi soovima, see läheb täide!                 

Bremeni moosekante võis näha igal pool

 Tallinna vanalinna moodi lühikestel ja kitsastel tänavatel liikumas. Seda piirkonda kutsuti ka Schnoorviertel.

Tuleme Weseri äärest ja siseneme vanalinna Schnoori kvartalisse

Weseri jõe ääres - hansalinn tähendas vett mööda ligipääsu.

See koht  -Pigs- on Bremenis noorte inimeste kokkusaamise koht.

Millegipärast jäid need kaks piigat kogu aeg kaamera ette

Saksamaa reis 2013

2013.aasta kevadel lõime kontakti Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa Wertheri linna gümnaasiumiga EWG - Evangelisches Gymnasium Werther.
Päris tavaline see kool ei ole - religiooniõpetus on kõikidele õpilastele kohustuslik. Meie mõistes on see kool siiski erakooli põhimõttel, sest kooli õpilastel on õppemaks 60 eurot kuus. Koolis õpib umbes 700 õpilast, mida Saksamaal peetakse väikeseks kooliks.

Partnerlussidemete eesmärgiks oli õpilasvahetus 2013-2014 õppeastal, kus sügisel sõidame meie Saksamaale ja kevadel tulevad Eestisse Wertheri kooli õpilased.

Lisaks sellele sai alguse ka individuaalne õpilasvahetus: 2013 sügisel õpib Kanepi koolis 11.klassis saksa poiss Julian.

Kooli koduleht on nähtav siin:  http://www.egwerther.de/48.0.html